Jõuludeks ja nii edasi...

Arvasin, et sel aastal ei koo ma ainumatki jõulukuuli. Vale vastus! Kudusin ikka ja väikeseks kingiks päkapikusussi sisse nad läksidki.

Kuna aastal 2015 sai katsetatud taimedega lõnga värvimist, siis kudusin enda värvitud lõngadest sokid. Suuremad sokid on värvitud punase kapsaga (peitsiks raudvitriol) ning kirjalõngaks kurkumiga värvitud (peitsiks raudvitriol). Väiksemad sokid said aga värvi punasest peedist.

Doominoruutude kudumine on üks ääretult tore ajaviide. Iial ei tea, millised nad tulevad, kui kasutada Grazy Colouri lõnga. Kudusin ühe salli, mille õpetuse leidsin Dropsi varasalvest. Sall läks kingiks ühele sugulasele, kellele suvel sai doominoruutudest vestki kootud.

Kuna jõulude aeg on üllatuste aeg, siis otsustasin kududa ühele vahvale paarile sokid. Pereemale valged lehesokid ning pereisale triibulised. Eks pakisaajad olidki omajagu üllatunud...

Jõuluvana kingikotti läksid ka jänkudega sokid pisikesele piigale ning topeltkindad. Võib täiesti kindel olla, et täpselt samasuguseid ei ole kellelgi :).

Küllap jõuluvana teab, mida lapsed kingikotist leida soovivad. Nii aitasin minagi tema ühe tellimuse täita tänu Sirtsuki blogile (http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=350&singlepost=84346). Nimelt valmis sealse õpetuse järgi üks Sipsik, kes läks rõõmustama üht väikest tüdrukut. Et pildil julgem olla oleks, siis üks päkapiiga on Sipsikule toeks (päkapikk on valminud Elena Dorshi õpetuse järgi)

Ikka toimetan... Vaikselt

Juba ammu on sõbrad ja tuttavad küsinud, et millega ma tegelen, pole ammu blogisse midagi üles pannud. Tegutsen ja toimetan küll, aga vat blogimiseni ei jõua. Mõtlesin, et täna võtan käsile ja teen tehtud tegemistes veidi inventuuri.

Ühel ilusal päeval tuli mu juurde üks kolleeg, kes arvas, et võiksin tema parmupillile koti teha. Mõtlesin seda kotikest teha nii ja naa, kuid lõpuks otsustasin selle tuniisitehnikas heegeldada. Kott sai peale tikandi ja peidetud on ka omaniku initsiaalid. Kotti saab mõnusalt paeltega kokku tõmmata (ja kui tahtmist on , siis ka vööle kinnitada) ning klapiga sulgeda.

Mõned aastad tagasi ostsin mõnusat puuvillast lõnga. Tol hetkel mõlkus mul meeles üks tuunika, mille tahtsin oma piigale heegeldada. Aga lastega on nii, et mõne aastaga nad kasvavad kole palju ja seega heegeldatud tuunika jaoks oli materjali vähe. Seega kudusin talle hoopis sellise suvepluusi.

Mida kingib sõbrale kuduja? Tavaliselt mõne "kudumiku". Nii ka mina. Kudusin ühele heale sõbrale "Crazy Colori" lõngast sokid. Kuna aga need tundusid nii särava naise jaoks tuhmid, siis heegeldasin sinna lilled peale ja voila!

Kevadel lõpetas üks väike piiga lasteaia ning ootas pikisilmi koolitee algust. Mõtlesin, et õige koolilapse tunne saab alguse sellest, kui juba pinal on olemas. Pinali õmblemise õpetuse leidsin sillulullu blogist. Aitäh talle! Kuna aga kodus kohe sellist "õiget" kangast ei olnud, siis tikkisin Kirbla lille mustri teksale ja selline see pinal lõpuks sai - ühel pool pilt, teisel pool omaniku nimi.

Ühel kenal päeval kohtusin ühe kena ja armsa inimesega, kes avastas, et üle minu õla on tore kott, (koti kudusin dropsi õpetuse ja enda mõtete järgi mõned aastad tagasi). Et talle see aga väga meeldis, siis ta küsis, et kas ma ei tahaks veel üht kotitegu ette võtta. Muidugi olin ma nõus. Ka sel korral kasutasin koti kudumisel heiet koos villase lõngaga. Kui motiivid olid kootud ja kott kokku õmmeldud, panin ma koti ja koti sangad pesumasinasse ja vanutasin nad ära. Seejärel õmblesin kotile külge sangad ja sisse salataskuga voodri.

Kuna suvi oli selline nagu ta oli, siis igatahest kudumist selline kliima igati soosis. Kolades Dropsi lõpututena tunduvates varudes, leidsin sealt ühe põlvikute mustri, mille ma ka päris põlvikuteks kudusin.

Siin eespool oli juttu "Crazy Colori" lõngast. Ühest armsast lõngapoest ostsin seda mõnusat lõnga, et kududa endale vest. Ega mul päris täpselt aimu polnudki, milline see olema peab, aga seda teadsin kindlalt, milline see olema ei saa. Otsustasin sel korral kududa doominoruute ning sellest lapilise teose luua. Selle vesti kudumine oli omajagu mõnus ja omajagu tüütu. Ei teadnud, kui palju täpselt neid ruudukesi vaja on ja kuidas neid klapitama hakkan. Kuid kui esimesed paar rida paika said, tekkis hasart ja lõpuks valmiski soe kehakate.

Et aga selline vest minu ühele sugulasele meeldis, siis arvas ta, et ta võtab selle endale. Õnneks oli talle minu vest suur :). Kuna ta sellist ka endale väga tahtis, siis külastasin taas seda lõngapoodi ning ostsin tema vesti jaoks rohekad toonid. Ruudud kudusin veidi väiksemad ja selline sai siis teine vest.

Mõeldes varsti saabuvale jõuluajale, siis meie lasteaia ees päkapiku majakeses hakkavad sel aastal toimetama sellised tegelased (päkade juhendi autor Elena Dorsh).

Et aga ühel perel igav poleks, siis kudusin veel ühe pere. Teine pere peatub hetkel Külliki kodus. Päkarahva isa on Manfred (on kohe Manfredi olekuga), ema nimi on Matilde ning lapsukesed Milford ja Melinda.

Kuna kätte on tasapisi jõudnud jahe aeg, siis Drops oma varasalvest pakkus välja kaelussalli. Mina aga ei tahtnud seda üle pea tõmmatavaks teha, siis ei jäänud muud üle, kui selle ette tõmblukk õmmelda.

Et külmale rõõmsalt vastu minna, siis kudusin endale (täitsa imelik on endale kududa) Dropsi õpetuse järgi mütsi. Kindad valmisid L. Stanfieldi "Koekirjade varamu" 214. mustri järgi.

Kuna oktoober on Isetegijas Soktoober, siis...

Pean aga mainima, et valged sokid on valminud Isetegija salajaste sokisäärte kudumise projektis. Aitäh mustri loojale - oli väga mõnus kududa.

Võtame mönuga

Ka sel aastal otsustasin Isetegija tegemistes kaasa lüüa. Mõtlesin eelmise aasta lõpus, et järgmise aasta vaatan kõrvalt. No ei saa ju! Kudujatel nii äge projekt käsil - "Pealaest jalatallani". Egas midagi, otsisin aga vardad ja lõngad välja ja hakkasin pihta.
Kuna mu onutütrel, kes on väga usin kuduja, oli tulemas sünnipäev, siis nagu ikka - ega pagari lapsel pole saia jne, otsustasin talle põlvikud kududa. Tütar valis välja mustri Dropsi lehelt ja hakkasin pihta... Harutasin ja krigistasin hambaid. Kudusin, harutasin ja sisisesin. Aga valmis kudusin! Mitte et raske oleks olnud. Ei! Lihtsalt mustrit oleks pidanud paremini jälgima. Ise jäin tulemusega rahule. Kingisaaja samuti, kes minu sünnipäevale laekus kenas triibuseelikus minu kootud põlvikutes.

Kuna "sokkimisega" sai algus tehtud, siis tahtsin vahelduseks kududa lihtsaid sokke. Ilusast lõngast. Minul on omanik teada, aga tema veel ei tea...

Kuna sünnipäeval käis üks tõsine kuduja, siis muidugi oli teemaks kudumist nii ja naa, kes milliste vahenditega jne. Õhtu edenedes jõudsime huvitava teemani -  Hiiu kand ja saksa kand. Pole kuulnud, pole näinud.Mis vahe neil on!? Kand on kand! Küll aga uurisin järgmisel päeval internetist ja leidsin Anu Pingi blogi, kus oli väga ilus ja põhjalik õpetus. Muidugi oli see ju vaja ära proovida. Tundus igati äge värk. 

Ja siis on veel valminud kahed kätised. Ikka Dropsi õpetuse ja mustri järgi.

Ühe vallatu jänkumamma kudusin veel ka... Loodan, et tema perenaine rõõmustab.

2014. aasta lõpetamine

Kuna pidulikult on saabunud uus aasta, siis nüüd saan mahti lisada eelmise aasta lõpu toimetamised.
Nii nagu juba kombeks saanud, tegin ka sel aastal oma rühma naistele munad... Meil on seega munadega naised :). Ega ma päris täpselt teagi, kes millise sai...

Üks hommik enne jõulupidu teatas mu tütar, et tahaks oma sõpsile "tutige mütsi". Et oleks ka ikka helkuriga ja puha... Ei jäänudki muud üle, kui enne tööle minekut poodi lipata, lõng osta ja õhtul peale tööd kodus nobedasti tööle hakata. Järgmiseks hommikuks oli müts valmis.

Kuna detsembrihakul sai piigale müts kootud, siis oli sama tooni ka kindaid vaja. Peale igasuguseid tegemisi said ka käpikud valmis. Mustri leidsin L. Stainfieldi raamatust "Koekirjade varamu" leheküljelt 146.

Et aga mõnikord on pea mõtetest nii tühi, mida jõuludeks kinkida, siis seekord sai tehtud üks üllatus, mille sisu pakub rõõmu ühele ja väline kest teisele...

Juba järgmisel nädalal toimub üks vahva üritus. Selle tarvis aga on meil käsil üks mäng. Mängu tarvis aga on nuppe ja kotte... 

Nupud said kootud-vilditud-sõlmitud, kotid aga õmmeldud-tikitud.

Aga nüüd tahan veel näidata ka kaht erilist üllatust. Ühed on lapse salaja kootud sokid, mis mulle väga meeldivad. Aitäh, Liisu!

Ja veel... Ühed eriti nummid kuuseehted kallilt onutütrelt. Aitäh, Margit! Need on super!

Aasta hakkab jälle otsa saama...

Jälle hakkab üks aastaring täis saama. Mõtlesin, et tuleks jälle kirja panna, mis selle aja jooksul tehtud ning mis teoksil.
Nimelt võtsin aasta alguses käsile ühe õppemängu. Mäng iseenesest väga lihtne - 10 õmmeldud kotikest, mille peale on õmmeldud väike takjapaelast tükike ja 10 tikitud numbrikaarti. Lihtne! Katsu läbi koti, mitu eset selles on ja kinnita koti külge õige kaart...

Veel said käsile võetud mõned põlvikud. Tuli lihtsalt tahtmine kududa norra mustreid ja nii need soojad sääresoojendajad valmisidki.

Sel aastal oli Isetegijas põnev aastaprojekt.Algul arvasin, et sel aastal enam ei osale, aga tundus päris paras väljakutse. Siis nii saigi: jaanuari märksõnad olid jahmatavalt valge, jooneline/jutiline muster ja jaburalt keeruline. Minul valmis kipsist küünlajalg. Miks jaburalt keeruline? Eks seepärast, et ei osanud esimese hooga õige paksusega segu teha...

Veebruari märksõnadeks said villane, sinine, pitsivaht... No kudusin siis ühed lihtsad sussid, millel tibake edevat pitsivahtu ning talla all pidurid

Märts aga oli täis kevade ootamist - märgatavalt roheline, mahukas, kangaga mässatud pinal. Aitäh Sillulillule, kelle õpetuse järgi toimetasin.

Aprilli tegemine pidi seotud olema millegagi ümmargusega, kollasega, arhailisega ning lisaks asinegi olema. Kuna mul oli töö juures käsil üks "projekt", siis nokitsesin valmis ühe pajalapi. Et aga pajalappe tehakse harilikult paari kaupa, siis ....

Maikuu märksõnad olid järgmised: mandariinikarva, muretu, moekalt mummuline. Otsustasin sel korral paberile läheneda ning nokitsesin valmis ühe kaardi väikesele preilile.

Juunikuine tegemine pidi olema juhmi järjekindlusega tehtud (tuniisitehnikas heegeldamine on seda kohe kindlasti), jumalamuidu materjal (ämmalt saadud tikkimislõngad), julgete värvidega, juhusliku suurusega ja jubeilus. Minul valmis selline vahva kotike. Kuni lapselaps parajasse mõõtu kasvab, käib selle kotiga seni Eva.

Juulikuu "võlusõnadeks" said vaba käega, heinane, meri ja maasikad.  Kuna mu lemmiktoolil oli põhi juba üsna viledaks kulunud, siis võtsin ette vaba käega tikkimise - pildil meri ja maasikas ja... meeltes mõlkumas heinased peenrad.

August pakkus välja midagi, mis oleks sinine, auguline ja ausalt pingutatud. Üks mütsike väikesele vennatütrele seda ju ongi!

Septembrisse jäid sügisesed värvid, sokkide sahistamine ja sooja südamega tehtu. Mul said valmis veidi edeva servaga sokid...

Oktoober nõudis miskt, mis oleks ohtlikult karvane (koerakarvad seda ju on), ooperisse sobiv ja samas ka ostetamatu asi. Kudusin koerakarvased randmesoojendajad, mis said ilusaks tehtud heegeldatud roosiga.

November sai jäädvustatud naljaka, nupulise, nikerdamise ja nooruslikkusega. Seda ju siili-kindad on. Aitäh Siblikule mõtte eest!

Detsember aga oli seekord draakonikarva, detsembrisse sobiv ja daamilik olema. Kudusin tütrele helkurlõngast mütsi. Sobib sellega käia nii detsembris kui jaanuaris :).

Isetegijas oli veel üks lummememmede tegemine. Tundus vahva ettevõtmine ja kudusin ühed sokid. Mustri leidsin Dropsist, kuid kohandasin seda pisut enda järgi.

Ja siis tuli "punu-tõbi"... Nimelt punusin erinevaid sabasid võtmetele. Õnneks oli see tõbi nakkuslik ning meie maja kingifond sai täiendust mitmete näppude vahelt. Minu !sabad" said sellised.

Maikuus oli vennatütrel lasteaias kevadpidu koos enadepäeva tähistamisega. Selleks puhuks õmblesin väiksele preilile triibulise seeliku. 

Ja siis kudusin ühele kolleegile väikese sinise mütsikese.Lubas selle lahkelt kingiks viia :)

Siis sai veel osaletud Isetegijas Laps rõõmsaks TKV projektis. Esimese paki saatsin Heily 9-aastasele tütrele. Temale nokitsesin valmis lauamängu "Mõistatuste bingo", et oleks kas koos pere või sõprade seltsis aega veeta. Ning õmblesin senilltehnikas padja ning Sillulillu õpetuse järgi ühe pinali.

Teise paki sai aga suvelillekese 6-aastane tütreke. Temale ma kudusin satsidega seeliku, koti, millega saab poodi kommi järele minna ning heegeldasin purgile ümbrise, kuhu sai ka natuke peale tikitud.

Sel aastal proovisin kätt ka ühe vahva kindakudumisega. Aitäh, Margit, et julgustasid. Ma poleks vist kunagi julenud ette võtta kindapaari, mille ringil on 108 silmust. Mustri võtsin "Suurest kindaraamatust"

Ja sokke sai kootud...

Ja Hiiremammast on peaaegu saanud "Jänkumamma" :)

Veel sokke...

Osalesin sel korral ka Isetegija Jõuluromantika projektis. Mõtlesin, et kas ikka osaleda või mitte. Ei teagi, kuidas tuli mõte, et ikka löön kampa. Juba enne loosimist teadsin, mida ma teen. Lõngki oli juba valmis vaadatud... Ootasin tulemuse ära ja ole sa lahke! Minu mõtteke lendas heleda plaksatusega laiali. Kungla rahvas, kellele ma paki pidin tegema, on ise üks usin sallide kuduja. Mõtlesin ja murdsin pead... Lõpuks otsustasin talle kududa valged pitsilised põlvikud. Mustri leidsin Dropsist, kuid ikka oli vaja veidi kohendamist. Hakkasin siis kuduma, endal kripeldamas, et kas ikka sobivad ja kas meeldivad. Endale küll meeldisid. 1.detsembril panin paki posti. Ise ikka kotka pilguga jälgimas, kas ja millal kohale jõuab. Ja ta ei võtagi seda pakki välja!!! Kuidas üks inimene küll nii kannatlik on!!??? Minu lugupidamine! Laupäeval heliseb aga telefon. Helistaja number on võõras... Mõtlen, et kindlasti pakutakse raamatuid või bambussokke või tolmuimejat. Võtan kõne vastu ja helistajaks oli Kungla rahvas, kes tänas kena kingi eest. No ei olnud tema rõõm ühepoolne! 

Ahhaa! Et mida mina sain? Oi! Rõõmu ikka süle ja seljaga!!!!Minule tegi paki Alleraa, kelle nobedad näpud valmistasid mulle "sokijukud", mida nii ammu soovinud olen, lisaks veel pooliku kudumistöö jaoks vardatasku (lausa 2), silmustemärkijad ja imeilusa salli (ikka selle moodsa ringsalli). Üllatus oli pakitud ilusasse kotti, mida kavatsen töö juures kasutada võlukotina... Jõulud on ikka imeline aeg! Aitäh veel kord Alleraale!