Tuesday 12 July 2011

Olen juba pikka aega lubanud, et teen lõpuks oma blogi. Eks näis, mis asjast saab. "Suurim süü" selle ettevõtmise eest on Kairel :).
Alustan oma viimastest tegemistest.
Isetegijasse said postitatud järgmised pildid:

Imkele, veie vahvale ja tublile vabatahtlikule, kes läheb tagasi koju Saksamaale, sai tuniisi tehnikas tehtud pinal. Pinali ühele küljele viltisin maasika (Viljandi sümboli) ning teisele küljele lepatriinu (lihtsalt armas tegelane).

Koos pojaga sai ette võetud ühe vana laua ellu äratamine. See laud oli üpris räämas ja kurvas seisus. Koos kraapisime pealt maha eelmise kultuurikihi ja eemaldasime ajaloohamba ning uue hingamise andsime pinotexiga. Et aga tulemus veelgi toredam saaks, siis sära andmiseks said peale salvrätikust lilled. Tulemus on selline:


Isetegijas oli veel üks väga mõnus koostegemise projekt - käekott. Mina ei tea, aga alati on just üks käekott puudu. Mul mõlkus pikka aega mõttes üks heegeldatud vahva kott. Aga et mul see hoovõtt pikale venis, leidsin, et keegi oli peaaegu minu idee teostanud. Ja kuna ma sihuke isepäine olen, siis ei saa ma ju ometi taolist kotti teha! Kolasin natuke netis ja olin loomingulise kriisi sügavas augus, kui äkki leidsin idee. Just idee. Hakkasin siis tasapisi oma kotti juurutama. Kuusnurksed motiivid kudusin pisut teisiti ja koti sangad tegin hoopis teistmoodi. Materjaliks kasutasin heiet + vanaema vanast kampsunist harutatud lõnga. Koti sangade sisse ajasin puuvillase nööri, et sangad raskuse all kotti maani ei ripuks ning sangad kinnitasin koti külge rõngastega (puhtalt toreduse pärast). Voodriks õmblesin ühe T-särgi (ilusa roosa :) ). Kott käib lukku ühe surnud dressipluusi lukuga. Tulemus sai selline:

Kuna Isetegijas oli ka teksa-teema aktuaalne, siis osalesin ka selles koostegemises. Mõtlesin, et võialusi ja variante on palju, kuid kas ka oskusi jagub. Lõpuks retsisin lapse teksapüksid ilusaks ribaks ning heegeldasin kuumaaluse.