Saladuslik detsember

Eelmisel aastal, kui kudusin 6 jõulumuna. Olin enesega väga rahul. Esialgu tundus, et see "munatamine" võtab nii palju aega. Sel aastal on minu kontol kokku 31 muna. Oleks ehk rohkemgi, kuid nn topismaterjal sai viimse karvakeseni otsa ja poest ei õnnestunud seda väärt kraami juurde saada.  Näitan siis veel mõnd muna. Kõiki kahjuks ei õnnestunud pildile püüdagi, sest kadusid ruttu kodunt.

Siis nikerdasin viimase "Tiiu" abil kiirelt 3 jõulusokikest naabrinaistele...

Mõni aeg tagasi sain ühe abi paluva sõnumi häält sõbralt, kes palus, et kooksin ühed väikese mehe sokid. No mis neid siis kududa pole... Aga hetkel oli mul jälle loominguline kriis ja pea mõtetest tühi. Sorisin oma lõngajääke ja näppu jäi üks sallilõng (mõnusalt karvane ja puha). Kudusingi siis sokikestele karvase serva, mustri leidsin  raamatust "1000 kudumismotiivi" ja nii need sokid valmis saidki. Talla alla aga nokerdasin sokipiduri. Olgu sel põnnil turvaline teekond....

Kuna piigal oli koolis tulemas jõululaat (kuhu ta kahjuks ei jõudnudki), siis aitasin tal meisterdada ühe kaisukiisu. Piiga heegeldas kiisu detailid ja kudus salli, minu abi piirdus detailide kokkuõmblemisega. Meie ühistööna valminud kaisukas rändas aga päkapikkude abiga jõuluvana kingikotti üht väiest tüdrukut rõõmustama.

Kooli jõulupeol oli kavas üks väga vahva näidend, mille autoriks oli õpetaja Kairi. Aitäh talle selle toreda ettevõtmise eest! Näidendis aga oli Pöial-Liisi roll minu tütrel. Avastas siis teine paar tundi enne pidu, et temal pole sobivat peaehet - kleit on helesinine aga tema soengut kaunistav lill roosa. Ei jäänudki muud üle, kui heegeldasin valmis ühe lihtsa peapaelakese:

Talve alul ostsin linnast poest "hüvasti noorus!" saapad. Tuli selline hull mõte, et äkki tuuniks neid veidi ja oleks tore töö juurde jalga panna. Esialgu mõtlesin, et heegeldan lilled ja õmblen peale, kuid siis otsustasin tikkimise kasuks. Töö sai valmis ja ilm läks sulaks...

Detsember... nii saladuslik

Ongi kalendris ees viimane lehekülg... Tundub, et see aastake hakkab otsa saama. Kuigi on alles kuu esimene pool, tahaksin juba üht ja teist jagada. Nimelt olen juba mõnda aega munemise lainel. Seda sõna otseses mõttes. Eelmisel aastal kudusin 6 jõulumuna ja olin enese üle uhke, kuid sel aastal olen olnud tunduvalt viljakam. Nimelt on töö juures saalis seinal jõulumeeleolu loomas minu kootud 14 jõulumuna. Osad on kootud eelmise aasta "Tiius" ilmunud mustrite järgi (aitäh Susale), osade mustrid on enda nokitsetud.

Kuna aga Isetegijas on detsember kas hõbe-kuldne või puna-roheline, siis mina otsustain puna-rohelise kasuks ning kudusin ühe jõulumuna...

Ja kui juba munemiseks läks, siis valmisid veel ühed munad heategevusliku jõululaada tarbeks. Olgu öeldud, et seda päkapikuga jõulumuna oli üks rist ja viletsus kududa....

Juba soktoobri aegu mõlkus mul mõttes üks lepatriinu-sokipaar. Aga siis oli muude asjadega nii palju tegemist, et pelgalt mõtteks see jäigi. Nüüd on aga mõte teoks tehtud. Soki sääre kudusin 3:1 soonikus edasi-tagasi. Sooniku servadesse kudusin ka augurea, et saaks hiljem paela läbi põimida. Peale soonikut jaotasin silmad neljale vardale ja kudusin edasi nagu sokki harilikult kootakse. Lepatriinu silmad ja täpid on heegeldatud ning hiljem peale õmmeldud, suu aga tikitud.