Nimelt võtsin aasta alguses käsile ühe õppemängu. Mäng iseenesest väga lihtne - 10 õmmeldud kotikest, mille peale on õmmeldud väike takjapaelast tükike ja 10 tikitud numbrikaarti. Lihtne! Katsu läbi koti, mitu eset selles on ja kinnita koti külge õige kaart...
Veel said käsile võetud mõned põlvikud. Tuli lihtsalt tahtmine kududa norra mustreid ja nii need soojad sääresoojendajad valmisidki.
Sel aastal oli Isetegijas põnev aastaprojekt.Algul arvasin, et sel aastal enam ei osale, aga tundus päris paras väljakutse. Siis nii saigi: jaanuari märksõnad olid jahmatavalt valge, jooneline/jutiline muster ja jaburalt keeruline. Minul valmis kipsist küünlajalg. Miks jaburalt keeruline? Eks seepärast, et ei osanud esimese hooga õige paksusega segu teha...
Veebruari märksõnadeks said villane, sinine, pitsivaht... No kudusin siis ühed lihtsad sussid, millel tibake edevat pitsivahtu ning talla all pidurid
Märts aga oli täis kevade ootamist - märgatavalt roheline, mahukas, kangaga mässatud pinal. Aitäh Sillulillule, kelle õpetuse järgi toimetasin.
Aprilli tegemine pidi seotud olema millegagi ümmargusega, kollasega, arhailisega ning lisaks asinegi olema. Kuna mul oli töö juures käsil üks "projekt", siis nokitsesin valmis ühe pajalapi. Et aga pajalappe tehakse harilikult paari kaupa, siis ....
Maikuu märksõnad olid järgmised: mandariinikarva, muretu, moekalt mummuline. Otsustasin sel korral paberile läheneda ning nokitsesin valmis ühe kaardi väikesele preilile.
Juunikuine tegemine pidi olema juhmi järjekindlusega tehtud (tuniisitehnikas heegeldamine on seda kohe kindlasti), jumalamuidu materjal (ämmalt saadud tikkimislõngad), julgete värvidega, juhusliku suurusega ja jubeilus. Minul valmis selline vahva kotike. Kuni lapselaps parajasse mõõtu kasvab, käib selle kotiga seni Eva.
Juulikuu "võlusõnadeks" said vaba käega, heinane, meri ja maasikad. Kuna mu lemmiktoolil oli põhi juba üsna viledaks kulunud, siis võtsin ette vaba käega tikkimise - pildil meri ja maasikas ja... meeltes mõlkumas heinased peenrad.
August pakkus välja midagi, mis oleks sinine, auguline ja ausalt pingutatud. Üks mütsike väikesele vennatütrele seda ju ongi!
Septembrisse jäid sügisesed värvid, sokkide sahistamine ja sooja südamega tehtu. Mul said valmis veidi edeva servaga sokid...
Oktoober nõudis miskt, mis oleks ohtlikult karvane (koerakarvad seda ju on), ooperisse sobiv ja samas ka ostetamatu asi. Kudusin koerakarvased randmesoojendajad, mis said ilusaks tehtud heegeldatud roosiga.
November sai jäädvustatud naljaka, nupulise, nikerdamise ja nooruslikkusega. Seda ju siili-kindad on. Aitäh Siblikule mõtte eest!
Detsember aga oli seekord draakonikarva, detsembrisse sobiv ja daamilik olema. Kudusin tütrele helkurlõngast mütsi. Sobib sellega käia nii detsembris kui jaanuaris :).
Isetegijas oli veel üks lummememmede tegemine. Tundus vahva ettevõtmine ja kudusin ühed sokid. Mustri leidsin Dropsist, kuid kohandasin seda pisut enda järgi.
Ja siis tuli "punu-tõbi"... Nimelt punusin erinevaid sabasid võtmetele. Õnneks oli see tõbi nakkuslik ning meie maja kingifond sai täiendust mitmete näppude vahelt. Minu !sabad" said sellised.
Maikuus oli vennatütrel lasteaias kevadpidu koos enadepäeva tähistamisega. Selleks puhuks õmblesin väiksele preilile triibulise seeliku.
Ja siis kudusin ühele kolleegile väikese sinise mütsikese.Lubas selle lahkelt kingiks viia :)
Siis sai veel osaletud Isetegijas Laps rõõmsaks TKV projektis. Esimese paki saatsin Heily 9-aastasele tütrele. Temale nokitsesin valmis lauamängu "Mõistatuste bingo", et oleks kas koos pere või sõprade seltsis aega veeta. Ning õmblesin senilltehnikas padja ning Sillulillu õpetuse järgi ühe pinali.
Teise paki sai aga suvelillekese 6-aastane tütreke. Temale ma kudusin satsidega seeliku, koti, millega saab poodi kommi järele minna ning heegeldasin purgile ümbrise, kuhu sai ka natuke peale tikitud.
Sel aastal proovisin kätt ka ühe vahva kindakudumisega. Aitäh, Margit, et julgustasid. Ma poleks vist kunagi julenud ette võtta kindapaari, mille ringil on 108 silmust. Mustri võtsin "Suurest kindaraamatust"
Ja sokke sai kootud...
Ja Hiiremammast on peaaegu saanud "Jänkumamma" :)
Veel sokke...
Osalesin sel korral ka Isetegija Jõuluromantika projektis. Mõtlesin, et kas ikka osaleda või mitte. Ei teagi, kuidas tuli mõte, et ikka löön kampa. Juba enne loosimist teadsin, mida ma teen. Lõngki oli juba valmis vaadatud... Ootasin tulemuse ära ja ole sa lahke! Minu mõtteke lendas heleda plaksatusega laiali. Kungla rahvas, kellele ma paki pidin tegema, on ise üks usin sallide kuduja. Mõtlesin ja murdsin pead... Lõpuks otsustasin talle kududa valged pitsilised põlvikud. Mustri leidsin Dropsist, kuid ikka oli vaja veidi kohendamist. Hakkasin siis kuduma, endal kripeldamas, et kas ikka sobivad ja kas meeldivad. Endale küll meeldisid. 1.detsembril panin paki posti. Ise ikka kotka pilguga jälgimas, kas ja millal kohale jõuab. Ja ta ei võtagi seda pakki välja!!! Kuidas üks inimene küll nii kannatlik on!!??? Minu lugupidamine! Laupäeval heliseb aga telefon. Helistaja number on võõras... Mõtlen, et kindlasti pakutakse raamatuid või bambussokke või tolmuimejat. Võtan kõne vastu ja helistajaks oli Kungla rahvas, kes tänas kena kingi eest. No ei olnud tema rõõm ühepoolne!
Ahhaa! Et mida mina sain? Oi! Rõõmu ikka süle ja seljaga!!!!Minule tegi paki Alleraa, kelle nobedad näpud valmistasid mulle "sokijukud", mida nii ammu soovinud olen, lisaks veel pooliku kudumistöö jaoks vardatasku (lausa 2), silmustemärkijad ja imeilusa salli (ikka selle moodsa ringsalli). Üllatus oli pakitud ilusasse kotti, mida kavatsen töö juures kasutada võlukotina... Jõulud on ikka imeline aeg! Aitäh veel kord Alleraale!
