Kätte on jõudnud sügis. Pole ammu enam ühtki sissekannet teinud. See aga ei tähenda seda, et miskit tehtud poleks. On, aga ise olen kehv blogistaja.
Räägin veidi augustikuistest tegemistest. Tellimustööna valmis taas üks hiirepreili. Hiire-Hillet nokitsedes oli silme ees üks väike sugulane, kes ootas mere äärde minekut. Kuna pisipiigal on heledad patsijupid, siis sai Hiire-Hillegi beežid punukad ja riietuski selline pisut mereteemaline - plätud, põlvpüksid ja triibuline top.
Hille on hiire-sarjast neljas tegelane.

Kuna varsti on sokitamise hooaeg, siis augusis sain valmis ka 2 paari koeravillaseid sokke (ikka tellimustöödena). Naiste sokkides kudusin koeravilla lõngale juurde ainult talla alla, sest muidu jäi muster tuhmivõitu. Sokimuster pärineb Dropsi mustrikogust.

Meeste sokid kudusin aga IT rahvuslike asjade koostegemise raames. Kasutasin halli koeravillast lõnga, mustri kudusin lambavillasega. Mustrieks valisin Kihelkonna kindakirja ja Paistu tamkaruudu kirja.

Värvispekti tööks aga valmis üks beež kott. Just sihuke paras pisike, et tasku puudusmisel sinna autovõtmed ja telefon pista. Kotile lisasin veidi puupärleid (mitte puup-ärleid) ja puust nööbid.

September on olnud tihe kuu ja pole eriti palju jõudnud. Värvispektri värviks oli sel korral oranž. Taas selline värv, et ei oska nagu kohe miskit teha. Õnneks on tütar selline, kes suudab kõik värvid vahvasti välja kanda. Kudusin talle ühe vallatu mütsi. Mustri valisime koos Dropsi lehelt. Kuna aga õigel mütsil pidavat tutt ka olema, siis kas mul saab kahju olla... Tutt ikka ka!

Kuna september on väga tihedalt täis sünnipäevi, siis tuleb ajale loovalt läheneda. Kuna üks sünnipäevalaps oli septembris minu paariline töö juurest, siis maalisin talle kalossid - hea muru sees liduda, pole kontsi ega midagi. Lisaks jäävad varbad ka kuivaks.  Maalisin talle punaste "lillega lossid".  Endale aga joonistasin kalossidele kollased lilled. Kohe näha, et Vahtrapuu-pere värk :).

Septembrikuine tegemine oli ka üks heegeldatud jänes. Olen ikka imetlenud teiste tehtuid jänkusid , aga pole kunagi mõelnud, et ise ka mõne teeks. Kolasin mööda netti ja uurisin erinevaid õpetusi. Lõpuks tegin ikka nii nagu välja tuli. Kui vennatütar seda jänkut nägi, siis arvas, et tal võiks üks porgand ka olla. Usaldagem asjatundjaid mänguasjade alal... Heegeldasin jänkule porgandi ka.

Kevadise sokikoerte tegemine leidis ka endale järje. Nimelt astus ühel päeval töö juures mulle ligi üks kolleeg ja teatas, et üht sokikoera oleks veel vaja. Et teeks sel korral ühe pisikese. Pakkusin välja, et ärme sel korral ostetud sokist tee. Ma parem koon ühe sokikese . Mõtlesi, et huvitav, kui väikest sokki on võimalik kududa. Kindlasti on võimalik veel väiksemat sokki kududa, aga koera-toorik sai selline roosa ja pehmeke...

Siis veel natuke pusimist ja tagavarades tuustimist ning saigi valmis Miniatuurne Mukustus Mukinelli.