Saladuslik detsember

Eelmisel aastal, kui kudusin 6 jõulumuna. Olin enesega väga rahul. Esialgu tundus, et see "munatamine" võtab nii palju aega. Sel aastal on minu kontol kokku 31 muna. Oleks ehk rohkemgi, kuid nn topismaterjal sai viimse karvakeseni otsa ja poest ei õnnestunud seda väärt kraami juurde saada.  Näitan siis veel mõnd muna. Kõiki kahjuks ei õnnestunud pildile püüdagi, sest kadusid ruttu kodunt.

Siis nikerdasin viimase "Tiiu" abil kiirelt 3 jõulusokikest naabrinaistele...

Mõni aeg tagasi sain ühe abi paluva sõnumi häält sõbralt, kes palus, et kooksin ühed väikese mehe sokid. No mis neid siis kududa pole... Aga hetkel oli mul jälle loominguline kriis ja pea mõtetest tühi. Sorisin oma lõngajääke ja näppu jäi üks sallilõng (mõnusalt karvane ja puha). Kudusingi siis sokikestele karvase serva, mustri leidsin  raamatust "1000 kudumismotiivi" ja nii need sokid valmis saidki. Talla alla aga nokerdasin sokipiduri. Olgu sel põnnil turvaline teekond....

Kuna piigal oli koolis tulemas jõululaat (kuhu ta kahjuks ei jõudnudki), siis aitasin tal meisterdada ühe kaisukiisu. Piiga heegeldas kiisu detailid ja kudus salli, minu abi piirdus detailide kokkuõmblemisega. Meie ühistööna valminud kaisukas rändas aga päkapikkude abiga jõuluvana kingikotti üht väiest tüdrukut rõõmustama.

Kooli jõulupeol oli kavas üks väga vahva näidend, mille autoriks oli õpetaja Kairi. Aitäh talle selle toreda ettevõtmise eest! Näidendis aga oli Pöial-Liisi roll minu tütrel. Avastas siis teine paar tundi enne pidu, et temal pole sobivat peaehet - kleit on helesinine aga tema soengut kaunistav lill roosa. Ei jäänudki muud üle, kui heegeldasin valmis ühe lihtsa peapaelakese:

Talve alul ostsin linnast poest "hüvasti noorus!" saapad. Tuli selline hull mõte, et äkki tuuniks neid veidi ja oleks tore töö juurde jalga panna. Esialgu mõtlesin, et heegeldan lilled ja õmblen peale, kuid siis otsustasin tikkimise kasuks. Töö sai valmis ja ilm läks sulaks...

Detsember... nii saladuslik

Ongi kalendris ees viimane lehekülg... Tundub, et see aastake hakkab otsa saama. Kuigi on alles kuu esimene pool, tahaksin juba üht ja teist jagada. Nimelt olen juba mõnda aega munemise lainel. Seda sõna otseses mõttes. Eelmisel aastal kudusin 6 jõulumuna ja olin enese üle uhke, kuid sel aastal olen olnud tunduvalt viljakam. Nimelt on töö juures saalis seinal jõulumeeleolu loomas minu kootud 14 jõulumuna. Osad on kootud eelmise aasta "Tiius" ilmunud mustrite järgi (aitäh Susale), osade mustrid on enda nokitsetud.

Kuna aga Isetegijas on detsember kas hõbe-kuldne või puna-roheline, siis mina otsustain puna-rohelise kasuks ning kudusin ühe jõulumuna...

Ja kui juba munemiseks läks, siis valmisid veel ühed munad heategevusliku jõululaada tarbeks. Olgu öeldud, et seda päkapikuga jõulumuna oli üks rist ja viletsus kududa....

Juba soktoobri aegu mõlkus mul mõttes üks lepatriinu-sokipaar. Aga siis oli muude asjadega nii palju tegemist, et pelgalt mõtteks see jäigi. Nüüd on aga mõte teoks tehtud. Soki sääre kudusin 3:1 soonikus edasi-tagasi. Sooniku servadesse kudusin ka augurea, et saaks hiljem paela läbi põimida. Peale soonikut jaotasin silmad neljale vardale ja kudusin edasi nagu sokki harilikult kootakse. Lepatriinu silmad ja täpid on heegeldatud ning hiljem peale õmmeldud, suu aga tikitud.

Nooo jaaa, november

Isetegijas on november sel korral must või hall. Valik missugune ju! Otsustasin sel korral halli kasuks ning kudusin sõrmejupikestega sõrmikulaadsed tooted (nagu Maximas on juustu laadne toode :D). Ma ei tea miks, aga mul kipub alati nii olema, et kõik, mis mu näppude vahel valmis saab, on kohe ka keegi, kes selle endale saab. Läks ka sel korral nii. Nimelt nende hallide sõrmiku moodi asjanduste omanikuks sai Helju T, kes on väga tuntud pianist. Sügav kummardus sulle, Helju! Vaadates sind, siis vananemine pole üldse hirmus...

Juba mõnda aega ootas käsile võtmist üks sipukapaar. Kuna tellimise ajal polnud veel lapse sugu kindel, siis sai lõngadeks valitud sellised toonid, mis sobiksid nii poisile kui tüdrukule. Kindel oli aga see, et tulevane emme soovis pükste pepu poolele lammast ning ka taoline lambuke pidi olema ka pükste esipoolel. Hakkasin sipukaid kuduma sääre alumisest osast edasi-tagasi, kasutades ära lõngatokkide lõppe. Kui sääred said valmis, korjasin mõlemad tükid ringvarrastele ja edasi kudusin ringselt seni, kuni oli vaja maha jätta kaenlaalused.... Töö oli huvitav, sest ega ju kindlat visiooni silma ees polnud. Aga tulemus meeldis tulevasele emmele.

Oktoober - porikuu?

Eelmisel kuul kudusin värvispektri raames "tutige mütsi". Mõtlesin, et ühe korraliku mütsi juurde peaksid ka kindad kuuluma. Lappasin oma mustrikogusid ning lõpuks jäi silma L. Stanfieldi "Koekirjade varamus" lk. 134 üks muster. Polnudki rohkem peavalu, vaid kudusingi selle koekirjaga sõrmikud.

Isetegijas värvispektris oli oktoober pruuni värvi. No ei ole pruun kohe üldse selline, mida kududa tahaks. Ikka oleks mõnus sinna miskit säravamat juurde lisada, aga... Kuna mulle kingiti mõned tokid pruuni lõnga, siis kudusin sallimüsteeriumi Monica.

Lisaks muudele tegemistele panin end ka Isetegija Soktoobrisse ka kirja. Kui aus olla, siis lootsin rohkem kui ühe paari sokke kududa, kuid piirdun sel korral vaid ühe paari koeravillaga kootud sokkidega. Loodan, et kandja tunneb neist rõõmu, kuna sokid said tõesti soojad ja paksud.

Kätte on jõudnud sügis. Pole ammu enam ühtki sissekannet teinud. See aga ei tähenda seda, et miskit tehtud poleks. On, aga ise olen kehv blogistaja.
Räägin veidi augustikuistest tegemistest. Tellimustööna valmis taas üks hiirepreili. Hiire-Hillet nokitsedes oli silme ees üks väike sugulane, kes ootas mere äärde minekut. Kuna pisipiigal on heledad patsijupid, siis sai Hiire-Hillegi beežid punukad ja riietuski selline pisut mereteemaline - plätud, põlvpüksid ja triibuline top.
Hille on hiire-sarjast neljas tegelane.

Kuna varsti on sokitamise hooaeg, siis augusis sain valmis ka 2 paari koeravillaseid sokke (ikka tellimustöödena). Naiste sokkides kudusin koeravilla lõngale juurde ainult talla alla, sest muidu jäi muster tuhmivõitu. Sokimuster pärineb Dropsi mustrikogust.

Meeste sokid kudusin aga IT rahvuslike asjade koostegemise raames. Kasutasin halli koeravillast lõnga, mustri kudusin lambavillasega. Mustrieks valisin Kihelkonna kindakirja ja Paistu tamkaruudu kirja.

Värvispekti tööks aga valmis üks beež kott. Just sihuke paras pisike, et tasku puudusmisel sinna autovõtmed ja telefon pista. Kotile lisasin veidi puupärleid (mitte puup-ärleid) ja puust nööbid.

September on olnud tihe kuu ja pole eriti palju jõudnud. Värvispektri värviks oli sel korral oranž. Taas selline värv, et ei oska nagu kohe miskit teha. Õnneks on tütar selline, kes suudab kõik värvid vahvasti välja kanda. Kudusin talle ühe vallatu mütsi. Mustri valisime koos Dropsi lehelt. Kuna aga õigel mütsil pidavat tutt ka olema, siis kas mul saab kahju olla... Tutt ikka ka!

Kuna september on väga tihedalt täis sünnipäevi, siis tuleb ajale loovalt läheneda. Kuna üks sünnipäevalaps oli septembris minu paariline töö juurest, siis maalisin talle kalossid - hea muru sees liduda, pole kontsi ega midagi. Lisaks jäävad varbad ka kuivaks.  Maalisin talle punaste "lillega lossid".  Endale aga joonistasin kalossidele kollased lilled. Kohe näha, et Vahtrapuu-pere värk :).

Septembrikuine tegemine oli ka üks heegeldatud jänes. Olen ikka imetlenud teiste tehtuid jänkusid , aga pole kunagi mõelnud, et ise ka mõne teeks. Kolasin mööda netti ja uurisin erinevaid õpetusi. Lõpuks tegin ikka nii nagu välja tuli. Kui vennatütar seda jänkut nägi, siis arvas, et tal võiks üks porgand ka olla. Usaldagem asjatundjaid mänguasjade alal... Heegeldasin jänkule porgandi ka.

Kevadise sokikoerte tegemine leidis ka endale järje. Nimelt astus ühel päeval töö juures mulle ligi üks kolleeg ja teatas, et üht sokikoera oleks veel vaja. Et teeks sel korral ühe pisikese. Pakkusin välja, et ärme sel korral ostetud sokist tee. Ma parem koon ühe sokikese . Mõtlesi, et huvitav, kui väikest sokki on võimalik kududa. Kindlasti on võimalik veel väiksemat sokki kududa, aga koera-toorik sai selline roosa ja pehmeke...

Siis veel natuke pusimist ja tagavarades tuustimist ning saigi valmis Miniatuurne Mukustus Mukinelli.

Suvine juuli...

Märkamatult ongi kätte jõudnud aasta teine pool. Uskumatu, kui kiirelt aeg lippab...
Juuli on kaasa toonud palju toimetamist ja tegemisi. Käsitöölainel olen saanud püsida tänu vihmastele hetkedele, mil väljas miskit teha ei saa. IT aastaprojektis on juuli sinine. Mõtlesin, mida  küll teha, kuna sinine värv pole just minu eriline lemmik. Õnneks on mu tütre üheks lemmiktooniks sinine. Otsustasin tal ühe teksaseeliku ära tuunida. Mõnda aega tagasi avastasin enda jaoks arhailise tikandi. Lähenesingi siis sinisele seda teemat pidi. Lõpptulemus sai selline, et piiga ise oli rahul.

Kuna aga ITs oli veel paar projekti, mis näpud sügelema ajas, siis räägin neist ka natuke. Koostegemisel valmistavad nobedad näpud asdjakesi kööki. Eks olnud mulgi kööki üht ja teist vaja, kuid aeg seab paraku omad piirid. Minu näpud meisterdasin ühele plekkpurgile tuniisitehnikas heegeldatud ümbrise ja peale tikkisid need samad näpud kirjakese purgi sisu kohta. Ja kuna lepatriinud on minu vaieldamatud lemmikud, siis annavad lepatriinud sellele ümbrisele natuke suvist särtsu.

Must ja valge on minu jaoks olnud alati klassika. Kui avastasin ITs must-valge koostegemise, siis arvasin, et tahan selles kindlasti kaasa lüüa, kuid pelgasin, kas ma ajaliselt jõuan. Õnneks oli juulis mitu öövalvet ja nii ma siis nokitsesingi valmis ühe õlasalli. Motiivi leidsin aadressilt http://www.isetegija.net/index.php?ind=blog&op=home&idu=1530&singlepost=27070 . Sall aga sai sel korral selline:

Väike vahepala moositamise kõrvalt - üks punane satsisall hääle sõbrale. Pean aga sel korral tunnistama, et lõng oli tokis ilusam. Minu jaoks rikkus asja ära just see tupsuline alläär, mis oli veidi võõrast tooni.

Jaanikuul....

Kätte on jõudnudki jaanikuu. Suvi hiilib tasapisi siia Eestimaale. Annab tunda, et enam pole nii palju mahti näputööga tegeleda - ikka on kuskil miskit rohida või kasta või...
Eelmisel kuul oli suur soov üllatada oma  kolleege. Küll tahtsin juba siia üles sättida oma viimased üllitised, kuid targu vaikisin sellest. Nüüdseks on üllatused rõõmsalt omanikele üle antud ja seega võin ka teiega tehtut jagada.
Leidsin müügilt ühe naljaka lõnga - nagu maisikepikesed oleks nöörile lükitud. Ilusad kollased pealegi. Ostsin siis prooviks ühe toki sellist lõnga ja kudusin sellest salli. Kui aus olla, siis kudumine oli päris lihtne, kuid lõpu vormistamine oli üks rist ja viletsus. Sall sai iseenesest selline:

Jätkasin sallitamist. Kudusin karvasest lõngast 2 salli - ühe halli (lühemakarvalise) ja valge (pikakarvalise). Salle kudusin nii, et lõin vardale 100 silmust ning kudusin 4 rida. siis kasvatasin igast silmusest 2 silmust ja kudusin taas 4 rida. Lõpuks oli vardal 800 silmust. Võib arvata, kui kaua ma neid silmuseid maha kudusin!
Valget salli kudusin lausa 4 korda maha, sest lõngast tuli puudu. Lõpuks kudusin valge salli maha hoopis halli lõngaga. Päris huvitav jäi.

Isetegijas on juuni kollane nagu päike. Mõtlesin, et mida küll ometi teha. Lõpuks tuli saatus ise appi - laps oli kutsustud ühele sünnipäevale ning otsustasin kingituseks kududa ühe boolero. Mustri leidsin L. Stanfieldi ja M. Griffithsi raamatust "Kuduja mustrikogu". Koemuster on selles raamatus Nelitäpp-pitsi nimetuse all. Pitsi muster on lihtne ja armas.

Boolero sai lõppkokkuvõtteks selline:

Üht ja teist

Aprillist on märkamatult mai saanud. Kuigi kevad on kiire aeg, pole ma niisama käed rüpes istunud. Valmis on saanud nii mõnigi asi, kuid esitlemisega peab natuke ootama. Muidu pole ju üllatuse saajal enam üllatust.
Alustan sellest, et Isetegijas on mai roosade asjade tegemise kuu. Paar aastat tagasi poleks see mingi probleem olnud, sest tütreke pidas roosat värvi maailma kõige ilusamaks. Nüüd on aga roosa periood vajunud unustuse hõlma ning kui roosadest asjadest juttu tegin, siis neid grimasse ma kirjeldama ei hakka, mida ma näha sain. Mõtlesin juba, et teeks kasvõi endale miskit roosat (et mida vanem daam, seda roosam panoraam). Aga seekord jäi see nali ära. Nimelt sündis ühel kallil inimesel tütreke Ella-Mirell ning see tirtsuke on veel nii pisike, et ehk tal roosade papude vastu miskit pole. Siinkohal suur tänu Buffinile, kelle blogist ma väärtusliku õpetuse leidsin.

15.mail sel aastal toimus Viljandi staadionil Mini Olümpia (ääretult tore liikumispäev koolieelikutele). Kuna sel korral organiseeris meie lasteaed seda üritust, siis meie vahvad naised meisterdasid nimetatud ürituse jaoks lõbusaid sokikoeri Mukisid. Eks sain minagi oma näpu valgeks...

Paraku hetkel ma rohkem tehtut esitleda ei saa... Jätan need nikerdused järgmist korda ootama, sest mai on ju üllatuste tegemise aeg...

Märtsikuu tegemised

Ei ole ma viimasel ajal sellele blogimisele kuidagi pihta saanud. Ikka on miskit tähtsamat teoksil. See aga ei tähenda mitte seda, et näpud oleksid tegevusetult olnud. Nimelt oli märts "pätikinnaste" kuu. Üks kunagine kolleeg otsis mu välja ja palus vabade sõrmeotstega sõrmikuid. Ja lausa 3 paari! Et oleks igaks juhuks ja puhuks. Mustade kinnaste mustri valisin raamatust "Sinu kord kududa ja heegeldada". Mulle see muster väga meeldis - ilus, romantiline ja naiselik. Ainuke miinus selle juures oli musta värvi lõng. Kuid tulemus sai ikkagi ilus (pildilt seda küll väga ei tuvasta). Hallide kinnaste mustri leidsin raamatust "Kuduja mustrikogu". Hea raamat. Sealt on veel asjadeks saamist ootamas mitu mustrit. Valged kindad on seevastu lihtsad (kätte tõmmatuna aga päris kenad).

 
 Märts oli Isetegijas lilla tooniga kuu. plaanisin teha ühe kaelaehte, kuid see jäi väga lihtsal põhjusel ära. Nimelt jäi mulle ette üks huvitav karvane lõng. Mõeldud tehtud! Lillast lõngast heegeldasin õlasalli. Mõnusalt pehme sall sai.

Ja veel üks aeganõudev ettevõtmine - taas üks hiire-poiss. Üks kolleeg tahtis oma 2aastasele lapselapsele lasteaeda kaisusõpra. Nokitsesin siis valmis ühe hiirepoisi. Kuna ITs on aprill roheline kuu, siis uhkeldab niire noormees roheliste traksipükstega. Aga ühe ontliku härrasmehe garderoobis peaks ju olema ka üks soe vest ja korralikud käimadki!

Ei ole kuhugi kadunud...

No ei ole ma kuhugi kadunud. On ainult hirmsasti kiire olnud. Koolis ja tööl on vaja asjad joonel hoida, muidu kisub kogu kupatus kreeni.
 Aga ega see seda ei tähenda, et näpud miskit ei teeks. Teevad ikka küll. Isetegijas on nüüdseks lõppenud TKV Roosid talves. Enda "saagi" riputasin juba tükk aega tagasi üles, kuid enda tehtut pole veel eksponeerida jõudnud. Roositamine tundus algul väga hea mõte, aga kui sain teada loosimise tulemuse, siis lõi see kõik mu plaanid segi. Tuli välja mõelda tagavaraplaan. Lappasin raamatuid ja tuuseldasin netis, kuid ühtki head mõtet ei tulnud. Ja siis ühel hetkel... Ja siin see tulemus on:

Sõbrapäevaks oli plaan üllatada kaht sõpra. Miks vaid kaht? Nad elavad minust mõlemad piisavalt kaugel ning kuna ma kohtun nendega nii harva, siis tundus hea võimalus märku anda, et ma ikka mõtlen nende peale. Koostöös minu emaga valmisid neile sellised säärised:

Kuna vanaemaks saamine on üks suur rõõm, siis üks minu kolleeg palus oma peagi sündivale lapselapsele sokikesed kududa. Mõeldud, tehtud!

Kuna otsustasin sel aastal osaleda IT maratonil Värvispekter, siis oli vaja nuputada, mida punast veebruarikuus valmis tegema peaks. Appi tuli taas üks kolleeg, kel oli üsnagi kummaline soov minu jaoks. Nimelt oli tal vaja abivahendeid talvesaapa sisse, mis ei oleks sokid, kuid ometi hoiaksid varbad soojad. Tegingi siis ühed "pooletoobised" sokipoolikud.

Ja kuna lähenemas on paar sünnipäeva, siis 2 satsisalli sai ka valmis.