Detsember... nii saladuslik

Ongi kalendris ees viimane lehekülg... Tundub, et see aastake hakkab otsa saama. Kuigi on alles kuu esimene pool, tahaksin juba üht ja teist jagada. Nimelt olen juba mõnda aega munemise lainel. Seda sõna otseses mõttes. Eelmisel aastal kudusin 6 jõulumuna ja olin enese üle uhke, kuid sel aastal olen olnud tunduvalt viljakam. Nimelt on töö juures saalis seinal jõulumeeleolu loomas minu kootud 14 jõulumuna. Osad on kootud eelmise aasta "Tiius" ilmunud mustrite järgi (aitäh Susale), osade mustrid on enda nokitsetud.

Kuna aga Isetegijas on detsember kas hõbe-kuldne või puna-roheline, siis mina otsustain puna-rohelise kasuks ning kudusin ühe jõulumuna...

Ja kui juba munemiseks läks, siis valmisid veel ühed munad heategevusliku jõululaada tarbeks. Olgu öeldud, et seda päkapikuga jõulumuna oli üks rist ja viletsus kududa....

Juba soktoobri aegu mõlkus mul mõttes üks lepatriinu-sokipaar. Aga siis oli muude asjadega nii palju tegemist, et pelgalt mõtteks see jäigi. Nüüd on aga mõte teoks tehtud. Soki sääre kudusin 3:1 soonikus edasi-tagasi. Sooniku servadesse kudusin ka augurea, et saaks hiljem paela läbi põimida. Peale soonikut jaotasin silmad neljale vardale ja kudusin edasi nagu sokki harilikult kootakse. Lepatriinu silmad ja täpid on heegeldatud ning hiljem peale õmmeldud, suu aga tikitud.