Ühel ilusal päeval tuli mu juurde üks kolleeg, kes arvas, et võiksin tema parmupillile koti teha. Mõtlesin seda kotikest teha nii ja naa, kuid lõpuks otsustasin selle tuniisitehnikas heegeldada. Kott sai peale tikandi ja peidetud on ka omaniku initsiaalid. Kotti saab mõnusalt paeltega kokku tõmmata (ja kui tahtmist on , siis ka vööle kinnitada) ning klapiga sulgeda.
Mõned aastad tagasi ostsin mõnusat puuvillast lõnga. Tol hetkel mõlkus mul meeles üks tuunika, mille tahtsin oma piigale heegeldada. Aga lastega on nii, et mõne aastaga nad kasvavad kole palju ja seega heegeldatud tuunika jaoks oli materjali vähe. Seega kudusin talle hoopis sellise suvepluusi.
Mida kingib sõbrale kuduja? Tavaliselt mõne "kudumiku". Nii ka mina. Kudusin ühele heale sõbrale "Crazy Colori" lõngast sokid. Kuna aga need tundusid nii särava naise jaoks tuhmid, siis heegeldasin sinna lilled peale ja voila!
Kevadel lõpetas üks väike piiga lasteaia ning ootas pikisilmi koolitee algust. Mõtlesin, et õige koolilapse tunne saab alguse sellest, kui juba pinal on olemas. Pinali õmblemise õpetuse leidsin sillulullu blogist. Aitäh talle! Kuna aga kodus kohe sellist "õiget" kangast ei olnud, siis tikkisin Kirbla lille mustri teksale ja selline see pinal lõpuks sai - ühel pool pilt, teisel pool omaniku nimi.
Ühel kenal päeval kohtusin ühe kena ja armsa inimesega, kes avastas, et üle minu õla on tore kott, (koti kudusin dropsi õpetuse ja enda mõtete järgi mõned aastad tagasi). Et talle see aga väga meeldis, siis ta küsis, et kas ma ei tahaks veel üht kotitegu ette võtta. Muidugi olin ma nõus. Ka sel korral kasutasin koti kudumisel heiet koos villase lõngaga. Kui motiivid olid kootud ja kott kokku õmmeldud, panin ma koti ja koti sangad pesumasinasse ja vanutasin nad ära. Seejärel õmblesin kotile külge sangad ja sisse salataskuga voodri.
Kuna suvi oli selline nagu ta oli, siis igatahest kudumist selline kliima igati soosis. Kolades Dropsi lõpututena tunduvates varudes, leidsin sealt ühe põlvikute mustri, mille ma ka päris põlvikuteks kudusin.
Siin eespool oli juttu "Crazy Colori" lõngast. Ühest armsast lõngapoest ostsin seda mõnusat lõnga, et kududa endale vest. Ega mul päris täpselt aimu polnudki, milline see olema peab, aga seda teadsin kindlalt, milline see olema ei saa. Otsustasin sel korral kududa doominoruute ning sellest lapilise teose luua. Selle vesti kudumine oli omajagu mõnus ja omajagu tüütu. Ei teadnud, kui palju täpselt neid ruudukesi vaja on ja kuidas neid klapitama hakkan. Kuid kui esimesed paar rida paika said, tekkis hasart ja lõpuks valmiski soe kehakate.
Et aga selline vest minu ühele sugulasele meeldis, siis arvas ta, et ta võtab selle endale. Õnneks oli talle minu vest suur :). Kuna ta sellist ka endale väga tahtis, siis külastasin taas seda lõngapoodi ning ostsin tema vesti jaoks rohekad toonid. Ruudud kudusin veidi väiksemad ja selline sai siis teine vest.
Mõeldes varsti saabuvale jõuluajale, siis meie lasteaia ees päkapiku majakeses hakkavad sel aastal toimetama sellised tegelased (päkade juhendi autor Elena Dorsh).
Et aga ühel perel igav poleks, siis kudusin veel ühe pere. Teine pere peatub hetkel Külliki kodus. Päkarahva isa on Manfred (on kohe Manfredi olekuga), ema nimi on Matilde ning lapsukesed Milford ja Melinda.
Kuna kätte on tasapisi jõudnud jahe aeg, siis Drops oma varasalvest pakkus välja kaelussalli. Mina aga ei tahtnud seda üle pea tõmmatavaks teha, siis ei jäänud muud üle, kui selle ette tõmblukk õmmelda.
Et külmale rõõmsalt vastu minna, siis kudusin endale (täitsa imelik on endale kududa) Dropsi õpetuse järgi mütsi. Kindad valmisid L. Stanfieldi "Koekirjade varamu" 214. mustri järgi.
Kuna oktoober on Isetegijas Soktoober, siis...
Pean aga mainima, et valged sokid on valminud Isetegija salajaste sokisäärte kudumise projektis. Aitäh mustri loojale - oli väga mõnus kududa.
No comments:
Post a Comment